Esimesest õiest esimese kaunani.

 Pikkisilmi sai oodatud esimest õitsemist. Teised projektis juba maiustasid esimeste hernestega, aga meil polnud veel õitsemagi hakanud. Kindlasti mängib siin rolli valgus. Meie aknale kogu päev päike ei paista. Oleks osa süüd ajanud ka seltskonna puudumise kaela, aga paraku peavad selleta läbi ajama enamik Sõprusetera herneid. Ja siis - 20 aprillil rõõmustaski meid esimene õis.
No nüüd arvasime, et läheb ikka tükk aega, kui õiest esimest kauna looma hakkab. Pole ju ausalt öeldes seda nii täpselt kunagi jälginud. Aga võta näpust, juba nädala pärast on kaunakesed olemas.
Küllap kõlbavad nad nädala pärast juba ka süüa.

       Meie esimesed õied.

Ja siin on näha juba esimesi kaunakesi.

Herneste vaikne elu.

 Oleme sattunud uude olukorda ja peame selles kohanema.
Meie lasteaed on hetkel täiesti suletud maini. Siis selgub, mis saab edasi. Võimalus on siiski käia majas ja hoolitseda herneste eest. Toimub siiski kaugtöö, koostame nädalaplaane ja koduseid ülesandeid. Vanematega saame suhelda läbi meili ja FB grupi kaudu.
Herned ei tea sellest midagi ja kasvavad hoogsalt edasi. Mõni juba nii hoogsalt, et pidi pikemad toed otsima.
Jälgime kasvu ja ootame õisi - meil neid endiselt pole. Pikkused on ilusti kirja pandud. Imestan siin, et osadel juba kaunad.